Loodavale peatänavale mahuvad ära kõik ja inimesed tulevad sinna meelsasti.

„Skandinaavias pole avalikus ruumis olemise traditsiooni”, „Pole autosid, pole kliente, pole ärisid” ja „Me oleme taanlased, mitte itaallased”. Selliste hüüdlausete saatel kaitsesid linnakodanikud kilomeetrist automagistraalilõiku. See oli 1962. aastal, kui praegune maailma edumeelseima linnaruumiga Kopenhaagen hakkas eksperimendi korras südalinna looma jalakäijate tänavat. Samalaadsed argumendid kerkivad esile kõikjal, kus kavandatakse autokeskse asemele inimkeskset linnaruumi. Ka Tallinnas, nagu näitas Raino Paroni murelik artikkel. („Kas uus peatänav on Tallinna elanikele kingitus või karistus?” EPL 15.01)

Allikas: Eesti Päevaleht, 21.01.2016

Marek Rannala, Peatänava projekti liiklusekspert
Peatänavat ei panda kinni. Ei panda kinni ka autodele, isegi parkimiskohti ei kaotata. Küll aga jagatakse ümber tänavaruum ja kujundatakse uus liikumiskeskkond, nii et peatänaval oleks parem viibida ja liikuda ilma autota. Praegu on peatänaval kõige meeldivam viibida seda keskkonda autoaknast vaadates, aga nii keskne asukoht linnas väärib enamat.

Liikumiskeskkonna ümberkujundamine seisneb liikumistele oma ruumi tekitamises, käies ruumi kui linnas piiratud ressursiga kokkuhoidlikult ümber. See tähendab, et oma ühise raja ja ühised peatused saavad tramm ja buss, autoliiklusele on oma rada, millel on meeldiv ja sujuv sõita praegusest aeglasemalt. Kõnniteed võimaldavad liikuda trügimata ja ka jalgrattaga liikuja saab oma raja. Kust tulevad inimesed jalgsi ja rattaga? Neid tuleb nii nagu kõiki teisigi liikujaid igalt poolt ja seda rohkem, mida paremad võimalused neile tekitada.

Muutub tõesti tülikamaks

Kõlab nagu karistus autokasutajatele? Praegugi on peatänaval autokasutajatele mõlemas suunas üks läbiv sõidurada ja peatänava liiklusvood pole võrreldavad Liivalaia ega Ahtri tänava omadega. Enamik autoga peatänaval viibijaid on sealjuures läbisõitjad, kel pole peatänavale asja. Neile on uus lahendus suunatud osaliselt, sest läbisõit muutub senisest tõesti tülikamaks ja seega otsivad läbisõitjad tõenäoliselt endale mugavama teekonna.

Inseneribüroos Stratum koostatud liiklusmudel näitab, et tulemusena suureneb mõnede alternatiivteekondade ristmike koormus, aga mitte kuskil üle läbilaskvuse piiri. Seda juhul, kui inimesed ei muuda oma igapäevaseid liikumisi ja otsuseid. Aga hea kvaliteediga linnaruum, kus teekond ühissõidukist sihtkohani on meeldiv, mõjutab neid otsuseid kindlasti.

Autokasutaja jaoks muutub peatänav mugavamaks: vähem autosid ja rahulikum sõit närviliste kiirendamiste, pidurdamiste ja bussidega trügimise asemel. Jalgsi liikujatega tuleb paljudel lisanduvatel ülekäikudel rohkem arvestada, aga need ülekäigud on selgelt tähistatud ja ületavad ainult üht sõidurada.

Linnaruum ohutumaks

Üks hea näide Paroni artiklis on ühissõidukite sobimatus lastele. Küsimus on: kas ebaturvaline tundub ühissõiduk ise või on südalinna avalik liikumisruum selline, kuhu ei usalda näiteks algklassi last üksi saata? Peatänava projekt tegeleb viimase variandiga. Ei ole loomulik, et keset päeva peab südalinna kooli peauks lukus olema, et lapsed ei läheks omapäi kooli ümbritsevasse ohtlikku avalikku ruumi. See on praegune Tallinna reaalsus. Asukoht ja elanikud väärivad paremat.

Loogiline tundub ka mure kesklinna äride pärast. Isegi kui autoga ligipääs ei halvene, ei peaks ju parem linnaruum neile midagi juurde andma. Loogika on natuke keerulisem. Nimelt ei anna peatänavat otsast otsani läbiv autoliiklus äridele midagi. Annab ainult ebameeldiva linnaruumi, kus inimesed eriti viibida ei taha. Enamiku südalinna äride põhikäive tuleb jalgsi liikuvatelt ja ühissõidukitega saabuvatelt inimestelt, sest jalgsi liikuja märkab ärisid ning saab probleemideta peatuda ja neisse sisse astuda. Arvamusel, et raha on ainult autoomanikul, pole faktilist alust.

Samad vastuväited, mida poole sajandi eest esitati Kopenhaageni eksperimendile, korduvad kõigi samasuguste ettevõtmiste puhul, millega oleme tutvunud, paisudes vahel ka meeleavaldusteks ja jõulisteks vastukampaaniateks. Ent tulemused räägivad enda eest. Hea linnaruumiga kaasneb kõikjal üsna kiiresti elanike rahulolu ja poolehoid, suureneb inimeste hulk tänavatel ja sellega koos ka äride käive. Seda kõike võib minu arust pidada kingituseks, mitte karistuseks.